Kombucha ehk teeseenejook: kas imeravim või järjekordne haip?

Mujal maailmas juba aastaid hinnatud teeseenejook on viimasel ajal populaarsust kogunud ka Eestis. Meilgi kutsutakse seda enamasti välismaise nimetusega kombucha, kuid tegelikult on nagu ikka heal lapsel mitu nime. Jooki tuntakse ka teeseenekalja ja -õlu, elueliksiiri nime all, lisaks on seda nimetatud mandžuurlaste, Vene ja Kargasoki teeks. Kombucha nimetus tulenevat aga legendi järgi Korea arstist nimega Kombu, kes ravis Jaapani keisrit spetsiifilise teega (hiina keeles cha). Ligi 2000 aastat tagasi Hiinast alguse saanud “surematuse tee” levis tänu ränduritele ja kaupmeestele üle Venemaa ning sealtkaudu mujale maailma.

Minu esimene mälestus sellest joogist on lapsepõlves vanaema ja vanaisa juurest, kellel elutses seen köögiaknal kolmeliitrises purgis, mis oli kaetud mitmekordse marliga. Pidi midagi tervislikku ja head olema. Kuigi lapsena tundus see purgis vedeliku sees olev seeneollus kõike muud kui ahvatlev, nii et üritasin alati ära nihverdada, kui vanaema mulle sealt kallatud vedelikku juua pakkus.

Kui varem oli teeseenejook olemas pigem tervisepoodides ja hipsterite seas hinnatud, siis praegu on sellest saanud põhimõtteliselt laiatarbekaup, mida müüakse juba peaaegu igas supermarketis. Kombucha on koha sisse võtnud ka paljude söögikohtade, baaride ja kohvikute joogikaartidel, lisaks kodusele pruulimisele on Eestiski juba mitmeid selle tootjaid.

Populaarsest kombucha’st on kirjutatud raamatuid, üks neist ilmus hiljuti ka tõlgituna eesti keelde. Koolibri välja antud teose “Kombucha ehk teeseenejook” autor on Louise Avery, kes tutvutsab teesorte, millest jooki pruulida saab, samuti annab üksikasjalised juhised valmistamiseks. Raamatust saame ühtlasi teada, kuidas panna kasvama teeseen ehk kultuur, mida kasutatakse käärimisprotsessi käivitajana.

Mõnede arvates maitseb teeseenejook nagu naturaalne õunasiider, vein või hoopis äädikas. Leitakse ka, et see lõhnab nagu õlu. Välismaistelt kokanduslehtedelt on aga silma jäänud, et praegu valmistatakse kombucha’t juba ka kohvist, samuti kasutatakse seda ohtralt mitmesuguste kokteilide sees. Mõnusa happega vedelik sobib lisamiseks erinevatesse kokteilidesse, tasakaalustades ideaalselt nende magusust.

Kuidas kombucha valmib?

Kui aastakümneid püüti baktereid hävitada ja meie elukeskkonda võimalikult steriilseks muuta, siis praegu on käimas just vastupidine protsess. On aru saadud, et bakterid, millest on üritatud lahti saada, hoopis kaitsevad meie keha. Seevastu liiga steriilne keskkond võib põhjustada allergiaid ja muid tervisevaegusi. Kääritatud toidud ja joogid, sh kombucha, sisaldavad elusaid baktereid, mis on n-ö head, ehk probiootikume. Sellised sõbralikud bakterid on sarnased või identsed inimeste soolte terviseks vajalikega ning aitavad mõõdukal tarvitamisel kaasa kõhu mikrofloora tugevusele. Meie heas korras mikrofloora aitab meil aga vastu panna nn halbade bakteritele. Lisaks on hapendatud toidud ja joogid üldjuhul kergemini seeditavad ning võivad olla abiks kehal toidust kasulike toitainete omastamisel.

Käärimine on toidu muundumine mikroobide tegevuse kaudu. Mikroobid on imepisikesed eluvormid, mis hõlmavad baktereid, pärmi ja hallitust. Keemilise reaktsiooni tulemusena muudavad need mikroobid süsivesikud (suhkrud ja tärklised) hapeteks, alkoholiks ja gaasiks. Protsessi käigus tekib ka väike kogus kasulikke vitamiine ja ensüüme.

Kombucha on kergelt happeline tee, suhkru, bakterite ja pärmi baasil valminud kääritatud jook. Selle tegemiseks tuleb teele lisada suhkrut, samuti bakterite ja pärmi sümbiootiline koloonia ning lasta joogil käärida. Sellist elusate bakterite ja pärmi kultuuri nimetatakse ka emaks, kuna see toodab iga joogi kääritamisega uusi kihte ehk nn lapsi. “Seenelapse” võib eraldada emast, kui see on 5 mm paksune, ja kasutada uue pruuli valmistamiseks. Teeseen toitub suhkrust ja kääritab teed, tootes ensüüme ning happeid.

Kasu versus kahju

Teeseene fännid, mõned tootjad ja raamatute autorid on omistanud joogile kohati imeravimi oreooli, samuti palju teaduslikult tõestamata omadusi, nagu organismi detoksifikatsiooni, immuunsüsteemi tugevdamise, liigeste ja soolte hooldamise, ärevushäirete ja külmetushaiguste vastu võitlemise, energia andmise jms. On isegi väidetud, et kombucha aitab ennetada ja ravida vähki, samuti on sellega tohterdatud HIV-i nakatunud patsienti.

Teeseenejoogis on küll B-grupi vitamiine ja probiootikume ehk kasulikke baktereid, kuid paraku on ülejäänud tervisekasu siiski veel paljasõnaline. Kui maitse meeldib, tasub teed juua, kuid teadlaste arvates ei tohiks siiski eeldada, et sellega parandab maksa toimimist või tugevdab immuunsüsteemi. See-eest on aga küllaldaselt uuritud kombucha’s olevate probiootikumide kasu seedimisele ja soolestiku tööle. Muu hulgas aitavad need kasulikud bakterid ravida või ära hoida kõhulahtisust, ärritunud soole sündroomi, ekseemi lastel jms.

Kuigi teaduslikult tõestatud kasu teeseenejoogist on väga väike, on välismaal, kus jook juba pikemat aega populaarne, esinenud mitmeid kaebusi, nagu kõhuprobleeme, nakkusi ja allergilisi reaktsioone. Arvatakse, et vaevused on tingitud kas ebasteriilsetest tingimustest, milles tee on valmistatud, või joogist endast. Mõned teeseenekolooniad võivad näiteks sisaldada hallitust. Ühe uuringu kohaselt ei tuvastatud kombucha’l ravitoimeid, küll aga leiti mitmeid joogi ohutusega seotud juhtumeid, mille hulka kuulus ka maksakahjustus, metaboolne atsidoos ja antraksi nakkus nahal.

Arstid soovitavad teeseenejoogi joomisel piirduda 120 ml päevas, et vältida üleliigse tarvitamisega seotud riske. Terviseprobleemide korral, samuti rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele aga pannakse südamele, et enne kombucha kasutama hakkamist konsulteerida arstiga. Ka Louse Avery soovitab oma raamatus alustada 125 ml päevas, kuid kõrvaltoimete (nt iiveldus, kõhulahtisus) korral vähendada seda kogust poole võrra. Kui kõrvatoimeid enam ei esine, siis on ikkagi soovituslik kogus pool liitrit päevas. Samuti leiab raamatu autor, et teeseenejoogi võiks iga paari kuu tagant nädalaks katkestada, sest olgugi et kombucha’l on raviomadusi, tuleks kõike tarvitada mõistlikkuse piires.