Alkohol 0%: Mida on kõrtsides juua, kui napsituju pole või sooviks lihtsalt alternatiivi?

Kui istuda maha ükskõik millise Eesti restorani, baari või kohviku laua taha, ei eristu meile pakutav mitte mingil viisil maailma pealinnades leiduvast. Kui, siis ainult ühes valdkonnas … alkoholivabade jookide osas, kus kuulume ikka jõuliselt “endiste” hulka.

On einelaid, kus mokteilide, alkoholivabade õllede, veinide ja siidrite ning muu mittealkohoolse valik on muljetavaldav. Enamikus peab aga piirduma kohvi, tee ja Coca-Cola Company magustatud toodanguga. Mõnes kohas, kus valmistatakse ise limonaadi, jääteed või smuutit, sisaldavad need kantserogeenses koguses suhkrut. Seal, kus on välja pakutud valik mittealkohoolseid kokteile, on seis sama. Ühesõnaga, keegi ei pööra sellele segmendile mingit tähelepanu. Eriti kummastav on seejuures asjaolu, et inimene on nõus alkoholivaba kokteili eest korralikult maksma, tekitama baarile teinekord kuni 1000% kasumit. Äri selles valdkonnas teha ei osata.

Kuu alguses toimunud Eesti alkoholivabade kokteilide meistrivõistluste žüriis 24 kokteili mekkides sai selgeks asjaolu, et maitserikkuselt on tihti kärakata kokteilid tugevama emotsionaalse laenguga kui viina, mezcali, rummi või džinni baasil segud. Vee baasil kokteilide valmistamisel tuleb neile erinevate lisanditega anda “õige” mekk, et petta ära inimese meeled ja pakkuda samaväärset emotsiooni kui kärakaga naps. See on võimalik, kuid praegu suudavad pakkuda imelisi vee baasil kokteile ainult kolm-neli tippbaarmeni Tallinnas.

Argentiinlasest sõber mainis ühes vestluses, et tema kodumaal naised kuni üsna viimase ajani eriti ei joonud. Seda võib olla rakse uskuda – Argentina on väga rikas veinidest ja muust mõnusast –, kuid see tagas, et baarides ja restoranides olid mittealkohoolse joogi valikud pea sama suured kui alkohoolsetel jookidel. Olgugi et naiste joomine on viimasel ajal suurenenud, on harjumus kärakavabu jooke pakkuda säilinud. See tähendab, et kampaaniaid, nagu “Võta vett vahele”, polegi vaja, seda tehakse niisamagi.

Palju on neid, kes selle loo pealkirja peale juba röögivad, et tegemist on teotusega hea maitse ja õlle-/veini-/napsi-jumalate suunal. Need röögatused on arvesse võetud, kui läheme nüüd pisut tehnilisemaks ning vaatame järele, mismoodi neid jooke tehake, mis mekiga need on ja kuhu situatsiooni sobiksid. Alkoholi mittetarbimisel võib olla palju põhjusi: ei soovi lihtsalt sellel õhtul napsitada, tervislik mure või vajadus olla kaine autojuht. Samas võiks mittealkohoolseid jooke – mokteilid, limonaadid, vein, siider, õlu – tarvitada ka puhtast naudingust, maitseelamuse soovist. Selge on see, et viimase kümne aastaga on mittealkohoolse joogi kvaliteet meeletult kasvanud ja ka õlled-veinid on sellised, et kohe minema ei kalla.

Kuna tegemist on ajakirjaga Maitsed, on maitsete nüanss ülim, mille järgi neid jooke hinnata. Edasi tuleb juba tervislikkus. Vahelduse küsimus on menüüd ja alternatiiv alkoholile. Niisiis … napsivabad joogid.

Mokteilid

Peene ja veiderdava nime taga ongi siis kõik alkoholivabad kokteilid ja segujoogid. Mõte seisneb selles, et kasutatakse kogu baarmeni arsenali, välja arvatud napsid. See muudab joogi valmistamise raskemaks, mängida on vaja rohkem, tekstuur ja vaht saavad joogi puhul ülioluliseks. Just nende kahe viimase elemendiga saab muuta joogi selliseks, et selle nautimine ületab ka parimad alkoholiga segud. Küsimus on nende jookide puhul ka kerge suhkrulaksu lisamine joogile, kuna see aine mõjutab mõnuretseptoreid meie ajus ja suudab seeläbi pakkuda platseeboefektile toetust ning pärast mokteilide joomist võib olla kerge “purjusoleku” tunne.

Eesti alkoholivabade kokteilide meistrivõistlustel pandi kaunitesse klaasidesse nautimiseks kreemine ja vahutav lehtkapsa-erkroheline kokteil, mille tummine mekk ja kreemine tekstuur lasid seda 200-milliliitrist jooki nautida mõnusad 15 minutit. Adekvaatne aeg. Samuti pani järgmine baarmen kokku vedela sushi ehk Jaapanipärase wasabi-laimimahlakokteili – värskendav, terav ja mõnusalt pikk joogike. Veel oli üllatuseks kikerhernevedeliku kasutamine vanillises ja greibises kokteilis, mis maitses kui tükk suvist Miamit ning andis samuti mitmeks kümneks minutiks aega nostalgitseda.

Kindlasti ei saa väita, et mokteilid pole põnevad, neis puudub naudinguefekt või need ei ole võimelised täitma alkoholist tühjaks jäänud joogikaarti. Ärge kartke, proovige.

Alkoholivabad õlled ja siider

Alkoholivaba õlle ajalugu on põnevam kui seda võiks arvata. Selle joogi algusajaks loetakse 1919. aasta Ameerikat, kui alkoholi keeluseadused paika said ning pruulikojad oma nišši otsisid. Peale selle soovisid õllejoojad kraami tarvitamist jätkata ja keeluseadus lubas kuni 0,5-kraadist jooki valmistada, pudeldada, müüa ja juua. Nii alustatigi mittealkohoolse õlle loomist. Samadel alustel hakati kärakat ka siidrist välja võtma.

Alkoholi eemaldamiseks õllest on mitu erinevat viisi. Esimene neist on keetmine ja teine pöördosmoos. Õllega alustatakse ikka nii nagu tavaliselt: meskitakse linnas, loputatakse virre, keedetakse meski koos humalaga ja fermenteeritakse õlleks. Nüüd aga võetakse õlu ja hakatakse sellest alkoholi välja keetma. See protsess võtab aega ja energiat, mis muudab joogi kalliks ning keetmine muudab maitse veidraks. Seetõttu on kasutusel ka vaakumkeetmine, kus keetmistemperatuur on madal ja protsess kiirem.

Pöördosmoos on imepeene sõelumine, kus sõelast lähevad läbi ainult alkohol ja vesi. Seejärel destilleeritakse veest alkohol välja, alles jäänud vesi ja happed pannkse filtrisse kinni jäänud õllesiirupi hulka tagasi. Viimane viis tagab ka õllele parema maitse.

Alkoholivaba vein? Viinamarjamahl?

Kui alkoholivabad kokteilid ja õlu on juba vanad joogid meie sedelites (kellel on, kellel mitte), siis alkoholivaba vein on üsna uus trend, mis aina enam kaela kannab. Kuidas alkoholivaba veini tehakse? Täpselt samamoodi kui õlut: alustatakse tavalise veiniga, kust on suhkrud alkoholiks fermenteerunud ja siis kas keedetakse tugevas vaakumis veini või taas filtreeritakse.

Alkoholivaba veini puhul tekib alati küsimus, et mis eristab seda tavalisest viinamarjamahlast? Esiteks suhkru puudumine, teiseks korralik tanniinsus, kolmandaks veinile omased maitsed, nagu vaadimekk ja muud arengud, mis vein vanandades läbib. Mekkige ja arvake ise, kas on mõistlik tegu või üksnes poos.