Minu köök + minu söök
Kui kapis on 2 apelsini, siis parem söön need niisama ära, kui et värskelt pressitud apelsinimahla peenest pokaalist trimpaks. Pealegi, ma olen kiirsööja. Toidu nautimine on alles oskus, mida ma õpin.
Üksi elades avastasin, et söögi pealt on ju kõige parem kokku hoida -šoppamas tuli käia, aga süüa ju võis. Külmkapis oli tihti vaid hunnik kuivanud saiakontsi (jah, ma hoian saia ja leiba külmkapis), hallitama läinud juustu ja kummalisi moose, mille päritolu või sisu ma ära ei arvanud. Ja sõin siis neid. Õnneks oli minu ühes töökohas kohviautomaat, mis ka kakaod väljastas - nii algasid minu hommikud suure kõhukorinaga ja alles kontoris sain rahu, siis kui paar kruusi kuuma ja magusat kakaod hinge all olid. Hommikusööki olen ma alati oluliseks pidanud, tulen sellisest perest, kus hommikusöögita majast ei lahkutud. Aga kui pole midagi süüa, siis jääb ka hommikueine ära.
Lapsena olin toidu suhtes üsna pirtsakas, aga mida vanemaks sain (ja mida suuremaks krediitkaardivõlad läksid), seda tänulikum olin ma igasuguse toidu eest, mis aga mu teele ja taldrikule sattus. Kui olin poolteist aastat Au Pair Dublinis, siis õnneks õhtusöögi tegemine minu tööülesannete hulka enam ei kuulunud. Küll oli seal menüü aga äravahetamiseni sarnane: kanakoivad ja friikartulid, lambalihatükid ja riis, sealiha ja friikartulid, vorstikesed ja kotletid ja, arvake ära, muidugi friikartulid. Reedel pizza, see oli minu lemmikpäev: sai palka ja sai ka pizzat. Laupäeval vaatas igaüks ise, mida sõi ja pühapäeval oli suurem perekondlik lõunasöök. Ja uue nädala algas jälle peale: kanakoivad ja friikartulid, sealiha ja friikartulid jne jne. Ma pole suur lihasööja ja lambaliha polnud ma söönud lapsest saati, ometi sõin selle pooleteise aasta jooksul lambaliha paraja koguse. Tasuta toit ja kui keegi selle sulle ka valmis teeb, siis pole ilus viriseda. Arusaamine, milleni jõudsin alles 30 aastaselt.
Kui taas iseseisvalt elasin, ehk siis jagasin maja kahe kolleegiga, sain jälle „oma“ menüüd rakendada. 3-4 päeva nädalast oli see makaronid hakklihaga ning kõrvale tomati-kurgi-hapukoore salat. Mu majakaaslased naersid, et see on minu stiilis pastaroog. No mis seal naerda, hea ja lihtne ning jätkus mitmeks õhtuks ja lõunasöögiks. Tegin aga salatit juurde ja võtsin karbiga tööle lõunaks kaasa. Õhtul soojendasin õhtusöögiks ja sõin seda, kuniks otsas oli. Ülejäänud nädalapäevadel oli menüüs pizza, friikartulid kalapulkadega ning võibolla ka purgisupp. Aga võibolla hoopis hunnik šokolaadi ja mustikaid ja jogurtit. Jogurt on üks toit, millest ma vist eales küllalt ei saa. Nagu pizzastki.
Selliste oskuste ja arusaamistega kolisin Hollandi. Siin aga selgus, et mu mees ei vaimustugi minu tomati-kurgi-hapukooresalatist. Ta kohe üldse ei söö tomatit ega kurki, päriselt ka. Kui hamburgeri vahel tomatilõik on, tõstab ta selle rahumeeli minu burksi vahele. Ma ei saa aru, kuidas saab tomatit MITTE armastada? Mehe sõnul pole sellel maitset, nagu kurgilgi. Mis jutt see selline on? Kas ta on elus vaid korra mingit plastmassi meenutavat Hispaania tomatit söönud, kui ütleb, et sel vaimustaval viljal maitset pole? Igatahes on minu perele salatitegemine alati paras mökerdamine, sest ilmselgelt tuleb salateid kaks eraldi portsu teha.
Lisaks ei söö mu abikaasa juustu (ja mina paneks juustu enamikesse toitudesse), välja arvatud sulatatuna pizza peal. Suppidest ta ka eriti ei vaimustu ja kui olen taas ideedest tühi ning potitäie suppi valmis keetnud, siis pean teda nagu last seda sööma meelitama. Stiilis „no söö üks kausitäiski, siis saad jäätist!“
Peale selle, et mu mees üsna pirtsakas sööja on, ei ole temagi kokandusoskused eriti kiita. Kuigi väidetavalt, kui mind kodus ei ole, teevad nad vennaga kahepeale küll süüa. Abikaasa kokkab ja vend ostab kraami kokku. Kuigi ma pisut selles ikkagi kahtlen, kaua poolfabrikaatidest kartuleid ja kanakotlette ikka teha viitsib. Hollandis eriti mitu päeva sama toitu süüa ei taheta.
Aga milline on siis minu köök?
Ideaalis on sügavkülmas hakkliha parajateks portsudeks jagatud, kanafileed, jäätist, paar pizzat ja külmutatud juurviljad supi ja lasanje jaoks.
Külmkapis on koha leidnud ketšup ja majonees, võipakk, kartulid, karp mune, määrdejuust ja brie, piim, jogurt, mahl (minule), Cola (mehele), Cola light (minule, sest pizzat armastan ma just Cola või Pepsiga koos tarbida), õunapüree, tomatid, õuna-punakapsa salat.
Köögikappidest leiab makarone, pudel õli, lasanje plaate (nii asjalik ei ole, et neid ise teha, sama käib pasta kohta), paar purki Knorri kastmeid, puljongikuubikuid, purk moosi ja näkileiba.
Tihti on aga elu ja olud sellised, et külmkapis on rohkem küünelakki, kui toidukraami. Tuleb sedagi ette, mis seal salata.
Maitseaineriiulis on oma koha leidnud sool, pipar, sidrunipipar, liha üldmaitseaine, broileri ja kartulimaitseaine (ja neid viimast nelja kasutab mu abikaasa täiesti juhuslikult, sest ta noh, ei mõista eesti keelt), kaneel, muskaatpähkel, petersell, paprikapulber ja tuhksuhkur.
Küpsetuspaber ja foolium on ka alati olemas, lisaks olen ajapikku kööki varunud kõik vajaliku: algselt ei leidunud selles poissmehe korteris isegi supikulpi. Küll aga oli blender ja mahlapress, mis siis kaks aastat niisama karbis ootasid, kuniks minul tuli tuju smuutisid teha. Hetkel koguvad need küll kapi peal tolmu, aga küll nendegi aeg tuleb. Lisaks on nüüd köögis on olemas minimaalne varu potte-panne, sõel ja muud vidinad ja loomulikult eestietno.ee värvikirevad pajalapid ning –kindad.
Meelike Eenpuu-Villup
