sushi

Veel olen avastamas vaikselt sušide maailma- käinud olen vaid kahes erinevas kohas, Belfastis nimega „Sakura“ ja Zwolles „Itoshii“ nimelistes kohtades. Ilmselt pean järgmine kord rohkem eeltööd tegema, mis miski asi on, aga üks on kindel: mangorullid on ALATI head.

Hollandis on kombeks palju take away toite süüa ja mu abikaasale meeldib väga Hiina toit. Algul olin nõus vaid seetõttu, et siis ei pidanud mina süüa tegema, aga toidust ma eriti vaimustuses ei olnud. Nimelt seetõttu, et ma olen Hiinas käinud ja PÄRIS Hiina toitu söönud. Ja kahjuks ei ole see võrreldavgi Euroopas tehtava „hiinakaga“. Mul kulus umbes aasta, et ära harjuda kohaliku Hiina toidu maitsega ja nüüd meeldib see mulle rohkem. Asi võib olla ka selles, et lisaks tavapärasele einele tellib abikaasa mulle spetsiaalselt midagi kanalihaga. Ja kanaliha juba mulle meeldib. Kindlasti julgen aga neile, kes Hiina minna plaanivad, soovitada: sööge kohalikku toitu, igal tänavanurgal tehakse-grillitakse-praetakse midagi. Odav ja kiire ja maitsev.

Negatiivsed maitseelamused

Esimesena tuleb meelde lapsepõlvest kogemus, kus ma ristiema juures riisiputru sõin. Võiga. Korralik kodune kasvatus nõudis, et vähemalt külas tuleb pakutav toit ka ära süüa (kodus võis toitu järele jätta, sest maja ees ootav koer rõõmustas iga lisaampsu üle). Nii ma siis sõin, sulavõi riisipudrul voolamas. Aastaid rääkis ristiema, kuidas mulle tema riisipuder maitses. Ja mina ei tahtnud momenti ära rikkuda jutuga, et ma olin liiga pelglik see võisegune riisipuder lihtsalt söömata jätta.

Ka koolis kiputi piimasuppe rohke või ja suhkruga tegema, tulemuseks üks rasvane ja magus löga. Kolmapäev oli piimasupi päev ja tähendas kõhukorina saatel koolipäeva üleelamist.

Minu esimene maitseelamus banaaniga, nii varateismelisena, ei lõppenud just eriti hästi. Minu esmamuljeks oli, et see kiidetud puuvili, mida lõpuks siis eestlased ka poest osa said, oli vaid üks imal ja lääge löga. Vaatasin aga „Pisuhänna“ etendust, kus nad lõpus kõik uhkelt banaane ja ananasse söövad ja imestasin endamisi: ananassi polnud ma saanud, aga banaan ei tõotanud just eriti head, kuidas nad neid küll süüa suutsid? Õnneks ajapikku harjusin ära ja nüüd on banaan üks mu lemmikuid puuviljadest.

Hiina ja Hiina toidu vaimustuse kõrval ei jaga ma sama arvamust India toidu osas. Ma olen vaid kolmel korral seda söönud ja midagi hullemat, kui karri, annab välja mõelda. Ometi unistan ma Indiasse minekust. Ainus asi, et mida ma seal küll süüa saan? Äkki on nende McDonaldsi hamburgerid kah karriga üle puistatud?

Kuigi olen suur magusasõber, siis üht magusat maitset ei suuda ma kuidagi omaks võtta: magus popkorn. Käisin aastaid tagasi Belfastis hollandlannast sõbrannaga kinos ja ei tulnud selle pealegi, et lisada: palun mulle soolast popkorni. Tema võttis jagamiseks suure liitrise topsiku plaksumaisi ja mina sellest peale ühe suutäie ei söönud. Lihtsalt ei suutnud. Midagi nii võõrast ei ole ma ammu söönud. Umbes nagu lagritsakommid- neid on kohe patt kommideks nimetada.

Ka kookide osas pole mul viimasel ajal eriti head üllatust olnud, seda siis Hollandis. Kohvikultuur on siin väga hea, kohvikuid on igal nurgal ja mingi niru koogivalik on ka juures. Olen sellest nirust valikust püüdnud midagi head ka leida, aga seni tulemuseta. Isegi nn „juustukook“ oli hiljuti ühe kohvikus lihtsalt üks nõmeda maitsega kohupiimalaadne küpsetis. Just, see kohupiim maitses väga nõmedalt ja üldsegi mitte nii, nagu minu arvates juustukook maitsema peaks. Ma ikka paari head juustukooki olen saanud. Lisaks veel veidrad kreemikoogid, mida siin nii kohvikutes kui poodides leida võib. Selline tunne, et määri saiale sentimeetri paksune võikiht, siis hoolega vahukoort peale ja ongi kook olemas. Aga kuhu jäävad siis kohupiimakoogid? Marjakoogid? Mee- ja purukoogid? Hollandi kohvikust neid ei leia ja kuigi paljud pakuvad, et ma võiks siin ühe asjaliku kohviku HEADE kookidega avada, siis ilmselt turgu ei oleks. Hollandlane ei oskagi paremat tahta - tema jaoks ongi vahukoores ujuv õunakook parimaid asju.

Aastaid tagasi, kui USA-s suve veetsin, sain sealgi paraja ehmatuse osaliseks. Üheks lõunasöögiks oli nimelt tulisoolane liha koos õunamoosiga. Tegelikkuses siis peekon ja õunapüree. Mina, kes ma polnud kunagi elus peekonit söönud, ei saanud aru, miks sellist asja üldse süüakse. Imestasin veel endamisi, et kuidas küll Ameerikas paksuks saab minna, sealne toit ei kõlba ju üldse süüagi. Hiljem lisandusid aga rammus šokolaadipiim ja vaba pääs puuviljadele ja 2,5 kuuga võtsin ma juurde 5 kg nagu niuhti.

Väljas sööma käies on mul üldse omapärane oskus valida söögikoha kõige halvem toit. Iga kord, kui road lauale tuuakse avastan, et minu oma näeb nõme välja ja ka maitseb nõme. Teised söövad ja kiidavad oma valikut. Nii ma ei teagi, kas peaksin kindlaks jääma teatud toitude juurde või rohkem usaldama sisetunnet, mis ütleb „võta seda“ ja siis just vastupidise valiku tegema? Näiteks pea aasta tagasi perekondlikul õhtusöögil peenes restoranis arvasin, et pardiliha veinikastmes on kindlasti hea valik. Lapsena olid meil kodus muskuspardid ja nende liha oli lihtsalt jumalik. Selles restoranis toodi mulle aga selline pooltoores tükk (kas teadsite, et pardiliha tehaksegi selliselt, pooltoorelt?), mida andis alles läbi närida. Sõna otseses mõttes. Ma lihtsalt närisin ja närisin ja närisin. Aga kuna minu mehe perekond minuga eriti nagunii ei räägi, polnud sellest suurt viga, saingi nätske ja kiulise liha läbinärimisele pühenduda.

Tegelikult on toite, mille puhul arvad: seda EI SAA lihtsalt halvasti teha. Näiteks pizza. Kas olete halba pizzat saanud? Mina küll ei ole. Sest isegi, kui see on halb, on see ikkagi üsna hea. Või šokolaad. Siiski, kui Kanadasse lähete ja šokolaadisõltuvus suur on, võtke enda kraam kaasa: sealsed šokolaadid on kohutavad. Ja see pole vaid minu arvamus. Või lasanje. Ometigi, minu suureks üllatuseks sel kevadel õnnestus mul Portugalis Porto linnas nii halba lasanjet saada, et ma ei suuda siiamaani uskuda: kuidas saab midagi NII maitsetut teha? Isegi juust oli maitsetu. Hämmastaval kombel sain mitu korda väga maitsetut toitu Portugalis. Ometi on nad ju nii kuulsad ja uhked oma söökide poolest.

Negatiivse kogemus hulka läheb paraku ka mu aastatagune tüdrukuteõhtu pidulaud. Vaatamata sellele, et korduvalt kordasin: ma ei söö sibulat, oli lauake katnud end hunniku erinevate kihiliste võileibadega ja enamikel vahel just sibulaga kokkusegatud määrded. Sest keedetud-praetud sibul võib ju magusa maitsega olla, aga toores on ja jääb ikka kibedaks. Aga noh, juhtub?

Meelike Eenpuu-Villup maitseelamusi otsimas

Kõige ekstreemsem halvim maitseelamus on Hiinas grillitud siidiusside söömine. Miks ma seda üldse tegin? Sest esiteks, tahtsin ma midagi erilist proovida: kui juba Hiinas olla, siis tuli ka teekond ette võtta pisut teistmoodi turule. Ja näiteks praetud skorpionid olid vägagi maitsvad. Teiseks, mulle üks Malaisiast pärit tüdruk LUBAS, et grillitud siidiussid maitsevad jumalikult. Tegelikult maitsesid, nagu s..t ja kolmest suutsin ma ära süüa vaid kaks, siis oli süda paha terveks õhtuks.

Nagu näha, tulevad ebameeldivad maitseelamused kiiremini meelde, kui need head kogemused. Aeg on kindlasti seda parandada. Enda kaitseks võin öelda, et vähemalt olen alati valmis uusi asju ja maitsed proovima. Seda juba igaüks ei tee.

Meelike Eenpuu-Villup