Nii mõnigi meist on kibuvitsateed mekkinud, aga et sellest ka maitsvat moosi saab, tuleb vististi enamikule üllatusena. Kuid just kibuvits on staažika moosikeetja Viivika Sarve üks suuri lemmikuid – teist sellist vitamiinipommi ja terviseturgutajat lihtsalt pole.

Armastus kibuvitsa vastu sai alguse juba pikki aastaid tagasi, kui Viivika pere end praegusesse kodukohta sisse seadis. Suure kiviaia juures kasvas suur kibuvitsapõõsas ja tragi naine mõtles, et see oleks küll paras patt need marjad raisku lasta. Et esiotsa ei osanud ta neist midagi teha, asus Viivika raamatutest tarkust ammutama. Ja nii selguski, et tegu on ühe ütlemata väärt kraamiga. Kuna kibuvits ise kipub pisut maitsetu olema, on Viivika ikka astelpaju, ebaküdooniat või mõnd muud hapukamat värki moosipotti juurde visanud.

Esimese katsetusega moosimessile laineid lööma

Oma esimesele Olustvere moosimessile läks Viivika purgiga, kust vaatasid vastu alõtša, kibuvits ning astelpaju. Et toona kattis putrusid ja pannkooke pigem turvaline maasikamoos, paistis julge daami hõrgutis kohe kaugelt silma.

Õnneks pole Viivika fantaasia vahepealsetelgi aastatel oma teravust kaotanud. Teiste seas on valminud sellinegi hõrgutis nagu kibuvitsaketšup. Ent paar aastat tagasi üle pika aja taas moosimessile minnes otsustas daam ikkagi oma lemmikule truuks jääda. Nii sündiski külmarohumoos, kus kibuvitsa kõrval annavad tooni astelpaju ning törtsuke viskit. See sobib muide imeliselt hästi nii hommikupudru kui ka jäätisega, samuti näiteks rullkoogi sisse.

Viskiga moos, mis päästab ka kõige mannetuma koogi
Foto: Lauri Laan

Viivika ei jõua moosi värvi, maitsest rääkimata, kohe ära kiita – nii ilus on teine. Kui mehu rohkem läbi sõela välja hõõruda, tarretub moos maitsvaks marmelaadiks, mida on mõnus kasvõi otse purgist lusikaga süüa, ilma et pärast oleks pool kööki reeturlikke moosipritsmeid täis.

Märkamatu moositegu teleka ees

Nii mõnelegi võib kibuvitsamarja puhastamine paraja tüütusena tunduda. Kuid Viivikal on siingi hea nipp varuks – marjad tuleb lihtsalt noaga pooleks lõigata ja neist teelusika tagumise otsa abil seemned välja lükata. Veel enne, kui uudised või lemmikseriaal lõpule jõudnud, on märkamatult terve ämbritäis marju ära puhastatud.

Algajale moosikeetjale soovitab Viivika pigem mereäärsetelt põõsatelt marju noppida. Kui mandril kipuvad need pisemad olema, siis näiteks Laulasmaa kandis on marjad parajad pirakad. Nii ei võta puhastamisel tüdimus maad. Pealegi olevat mereäärsed põõsad joodirikkamad.

Kibuvitsa üheks vaieldamatuks võluks on seegi, et saak saab alles sügisel valmis, umbes samal ajal ebaküdooniatega, et need siis koos potti pista. Nii ei pea kallist suveaega korjamisele ja vaaritamisele raiskama.

Moosisuhkruga või ilma?

Et kallis kraam põhja ei kõrbeks, paneb Viivika kibuvitsa ja astelpaju eraldi väikestes pottides podisema, et seejärel saadud mass läbi sõela pressida ning kogu kupatus uuesti keema ajada. Viimase liigutusena läheb potti törts või paar viskit.

Kuna kogused on teinekord suured, läheb tegu üksnes moosisuhkruga üsna kalliks. Nõnda panebki Viivika moosi- ja tavalist valget suhkrut pooleks. Moosisuhkru eeliseks on see, et selles sisalduv pektiin aitab purgist hallituse eemal hoida, samuti tuleb tulemus sutsu paksem ning mitte nii magus kui üksnes tavalise suhkruga.

Viivika ütleb, et tegelikult elab kogu külarahvas selle kandi moosikeetjatele tublisti kaasa. Eriti siis, kui tulemas on järjekordne moosimess, kus on oma kandi naistega juba ligi kümme aastat käidud. Pärast igat messi on ikka kombeks olnud Tuhalaane külamajas kokku saada, et pannkookidele uusi põnevaid moose peale määrida. Mulgi vallas asuv Tuhalaane külamaja on muide nii kauni koha peal, et sinna tasub ka siis minna, kui pole parasjagu millegipärast lootust moosi ja kooki saada.

Kuidas seda väikse viskitilgaga vürtsitatud kibuvitsa-astelpajumoosi ise valmistada, vaata siit.

Kui ka sinul on mõni tore moosilugu või -retsept, mida teistega jagada,
kirjuta sellest retseptid@d-kokaraamat.ee.

KingitusOma Maitse