Kord korraldati põlvakate hulgas küsitlus, et selle kandi kümme kõige ägedamat kohta välja selgitada. Tillu kodukohvik rebis end maanteemuuseumi, Taevaskoja ja teiste teada-tuntud tegijate seas seitsmendaks. Kodukohvikus sibula- ning vürtsikal õunamoosil on ses ilmselgelt oma roll kanda.

Kui sibulamoosini viis äratundmine, et prae kõrvale oleks hädasti midagi krapsakamat vaja, siis kerge vungiga õunamoos sündis suurest õnnetusest – Eestimaad oli just ennenägematu õunauputus tabanud ning midagi tuli neist ubinatest ju ometigi teha. Ja nii see vürtsika õunamoosiga ahjuõunatort kodukohviku lettidele üleöö ilmuski.

Staariks sündinud

See päästeplaan kukkus kohe nii hästi välja, et Tillu traditsioonilisel tordirallil sai sellest tordist sekundiga hitt. Kodukohviku perenaine Eve Veski lisab täpsustuseks, et see kaks korda aastas toimuv üritus pole sugugi lihtsate killast – buffet' lettidele jõuab kaugelt üle kümne hõrgutise, mida maiasmokad saavad väikse kümnise eest täpselt nii põhjalikult elimineerida, kui südametunnistus ja püksirihmad seda lubavad. Sellistes tingimustes publik ahhetama panna on ilmselgelt omaette saavutus.

Mõni moos päästab rohkem kui koogi
Eve VeskiFoto: Lauri Laan

Eve mainib muiates, et kundesid jagub ka ilma Tillu rallita, sest magusat eestlane armastab. Näiteks toob ta kasvõi oma armsa ema, kes ikka aeg-ajalt ütleb, et tema peab küll end tagasi hoidma, et end moosipurki mitte unustada, ise sealjuures kärmelt järgmist lusikatäit suhu pistes.

Vaatamata lokkavale magusalembusele on spetsiaalselt liharoogade kõrvale disainitud sibulamoos selles plaanis erand. Kui aga käsi peaks vanast harjumusest siiski maasikamoosi jagu suhkrut sisse viskama, saab tšillihelveste, rosmariini, tomatimahla ja veiselihapuljongiga asja pisut veel korrigeerida. Just see viimane toob keelele kergelt soolakama noodi, mis on kenaks täpiks i-le ses magushapukas ning mõnusalt tükilises moosis.

Viltused saiakesed

Tillu kodukohviku õnn ja õnnetus seisneb selles, et köögis toimetab üks ütlemata loominguline kokk — pea kogu kraam sünnib pigem spontaanselt kui retseptis tüütult näpuga järge ajades. Sellist kiiksu saab endale vaid fenomenaalse maitsemäluga kokk lubada, mida sellel härral õnneks jagub. Ja nii ei jäägi ükski köögist väljuv teos absoluutselt kordumatuks, ilmudes sööja taldrikule siiski pea alati kerge variatsiooniga.

Tillu perenaine mainib, et tema silmis ongi kokk, kondiiter ja pagar täpselt sama suured loojad kui kunstnik või näitleja. Igal on oma käekiri, mis on unikaalne ning väärtus omaette. Kui Eve käest küsida, kas ka kliendid seda mõistavad ja jagavad, vastab naine, et absoluutselt, mööndes siiski, et on olnud ka lustakaid erandeid. Näiteks olevat kord klient pärinud: „Miks teil need saiakesed ühesugused pole? Igaüks on justkui ise poole veidi viltu!“ Kuid milleks poleerida asju identseks, küsib Eve imestunult? Pigem näeb see kergelt kiiksuga kohvik päevast päeva vaeva, et iga saiake oleks just nimelt ise nägu.

Kuna kodukohviku moosid rändavad peamiselt oma roogade peale ja vahele, ei jää muud üle, kui väike retk Põlvasse ette võtta, et suu Tillu moosiseks saada. Muidugi alati võib ju ka loota, et mõnel muusikafestivalil või laadal jääb nende ratastel pagarikoda silma. Kuid kui seda imet ei juhtu, ei jää muud üle, kui siit avanev retsept läbi lugeda ning moositegu ise ette võtta.

Kui ka sinul on mõni tore moosilugu või -retsept, mida teistega jagada,
kirjuta sellest retseptid@d-kokaraamat.ee.

KingitusOma Maitse